Lühiülevaade
- Intersoolised inimesed on sündinud bioloogiliste sootunnuste variatsioonidega.
- Ära eelda – kui sa pole kindel, kuidas inimestest rääkida, küsi neilt viisakalt, kuidas neile meeldiks, et neid kutsutaks.
- Inimesed võivad enda kirjeldamisel eelistada erinevaid sõnu (“intersooline,” “sootunnuste variatsioonid”, konkreetsed terviseseisundid, nt androgeeni puudulikkuse sündroom jne).
- Mõned sõnad, näiteks “hermafrodiit”, on vananenud meditsiinitermid, praegusajal peetakse seda solvavaks ning see ei ole enam inimeste kirjeldamiseks kasutusel.
- Intersoolisi inimesi käsitlevad lood ei tohiks keskenduda nende suguelunditele, vaid pigem rääkida nende kogemusest ja neid puudutavatest ühiskondlikest probleemidest.
Intersoolisuse/sootunnuste variatsioonide ABC
Intersoolisus on katusetermin, mis viitab sootunnuste variatsioonidele. Sootunnused hõlmavad endas sugukromosoome (X/Y), reproduktiivelundkonda ning horomonaalsüsteemi. Intersoolised inimesed on sündinud sootunnuste variatsioonidega, mille tõttu nende kehad erinevad kehadest, mida soolise binaarsuse järgi peame meestele või naistele omaseks.
Umbes 1–2% elanikkonnast on intersooliste tunnustega. Inimeste kirjeldamiseks, kes ei ole intersoolised, saab kasutada sõna “endosooline”. Sootunnuste variatsioonid on loomulik osa inimeste mitmekesisusest ja üldjuhul ei ole need tervisele kahjulikud. Samas, mõned sootunnuste variatsioone põhjustavad terviseseisundid võivad tekitada ka terviseprobleeme. Sootunnuste variatsioonide näideteks on androgeeni puudulikkuse sündroom, klinefelteri sündroom, hüpospaadia ja kaasasündinud neerupealiste hüperplaasia.
Häbi ja sotsiaalsed probleemid
Teistest erineva välimuse ja reproduktiivvõimekuse ning väärarusaamade tõttu võivad intersoolised inimesed kogeda ühiskondlikku häbistamist. Häbistamine võib mõjutada koolis või tööl käimist ning isiklike või romantiliste suhete loomist. Sageli on lapsevanemad ja arstid intersooliste inimeste eest varjanud, et neil on sootunnuste variatsioonid. Varjamine salatsemise ja häbiga ning võib takistada vajaliku arstiabi saamist.
Paljud intersoolised inimesed on pidanud imiku, lapse või noorukina vastu tahtmist läbima sugu “korrigeerivaid” protseduure, milleks nemad ise või nende vanemad pole andnud informeeritud nõusolekut. Need protseduurid võivad hilisemas elus põhjustada meditsiinilisi ja psühholoogilisi tüsistusi. Samuti rikutakse sunnitud protseduuridega intersooliste inimeste õigust kehalisele autonoomiale. Kui intersoolised inimesed soovivad soolist identiteeti toetavaid meditsiinilisi protseduure, võib takistuseks saada spetsialistide nappus ja diskrimineerimine.
Intersoolisus ja LGBT kogukond
Intersoolisus on sageli lisatud “I” tähena akronüümi “LGBTQIA+”. “I” kaasamine toob esile, kuidas intersoolised inimesed on ainulaadselt mõjutatud ühiskondlikest normidest, mis puudutavad sootunnuseid, soolist identiteeti ja seksuaalsust. Samuti tähistab “I” kaasamine trans- ja intersooliste inimeste õiguste liikumiste vahelist solidaarsust. Osa intersoolisi inimesi võivad olla ka transsoolised, mittebinaarsed või omada heteroseksuaalsusest erineva seksuaalse orientatsiooniga. Siiski on oluline teada, et intersoolisus ise tähistab ainult sootunnuste variatsioone. Paljud intersoolised inimesed on paiksoolised ja heteroseksuaalsed.
Kõik inimesed, kellel esineb sootunnuste variatsioone, ei kasuta enda kohta sõna “intersooline”. Nagu kõigi teiste ühiskonnagruppidega puhul, on ka siin oluline lähtuda sellest, kuidas inimene ise endast räägib.
Terminoloogia
Nagu iga ühiskonnagrupi puhul, on ka intersooliste kogukonnas terminoloogia osas erinevaid eelistusi.
Mõned inimesed tahavad, et neid nimetataks intersooliseks (nt “ta on intersooline inimene” või “ta on intersooline naine”) või inimeseks, kellel on “intersooline seisund/variatsioon”. Teistele ei pruugi sõna intersooline üldse meeldida. Nad võivad kasutada termineid nagu “sootunnuste variatsioonid”, “soolise arengu erinevused” või kasutada meditsiinispetsiifilisi termineid (nt “tal on klinefelteri sündroom”, “ta on hüpospaadiaga inimene”). Kõige parem on kasutada neid sõnu, mida inimene ise kasutab.
Sõnad, mida vältida
Teatud sõnu tuleks üldiselt vältida, välja arvatud siis, kui inimene ise neid kasutab. Sellisel juhul võiks neid kasutada üksnes tsitaatides.
Üheks selliseks sõnaks on “hermafrodiit”, mis tähistab tavaliselt organisme, millel on paljunemise eesmärgil täielikult välja kujunenud nii isas- kui emassuguelundid – näiteks limuskid või teatud tüüpi taimed. Sõna viitab reproduktiivsele hermafrodismile, mida inimestel ei esine. Ajalooliselt on seda sõna kasutatud ka intersooliste inimeste kohta, kuid tänapäeval mõjub see dehumaniseerivalt ja annab edasi valearusaama, et intersoolistel inimestel on kaks täiesti funktsioneerivat reproduktiivelundkonda.
Välja arvatud juhtudel, kui keegi kasutab sõna “hermafrodiit” enese võimestamiseks või kui seda kasutatakse ajaloolises kontekstis, tuleks selle sõna kasutamisest loobuda.
Teine termin, mida on parem vältida, on “sootunnuste arengu häired” (“disorders of sex development). Seda terminit on ajalooliselt kasutatud kirjeldamaks intersoolist keha kui probleemi, mida lahendada, mis omakorda retooriliselt toetab sunniviisilili meditsiinilisi sekkumisi kehadel, mis sekkumist ei vaja. “Sootunnuste variatsioonid” või “sootunnuste arengu erinevused” on kohased alternatiivid, mida eelistada, kui inimene ei ole just ise märkinud teisiti.
Intersooliste inimeste kajastamine meedias
Intersooliste inimeste lugusid ei ole meedias peaaegu üldse kajastatud, sh Eesti meedias. Suurem nähtavus meedias avaldaks positiivset mõju intersooliste inimeste heaolule ja õiguste edendamisele Eestis.
Reprtaažis tuleks vältida keskendumist suguelunditele ja kehadele — intersoolistest inimestest rääkides keskendutakse tihtipeale nende kehadele. Halvimal juhul käsitletakse nendes lugudes intersoolisi inimesi kui veidrikke, keskendudes räigetele kirjeldustele nende “kummaliste” kehade kohta. Üksnes bioloogilistele erinevustele keskendudes eiravad sellised lood laiemaid sotsiaalseid küsimusi, mis intersoolisi inimesi puudutavad.
Intersooliste inimeste olemasolu iseenesest ei ole ajakirjanduslik lugu — intersoolised tunnused on umbes sama levinud kui punased juuksed. Samuti on suguelundite kohta üldjuhul ebaviisakas küsida. Lood intersoolistest inimestest võiksid keskenduda hoopis nende eludele: näiteks intersooliseks inimeseks olemise kogemus, kapist väljatuleku kogemus, intersooliste inimeste kogukond, intersooliste inimeste õiguste olukord Eestis jne.
Kaasav kajastus — kuna intersoolisi inimesi on üha enam hakatud kaasama akronüümi “LGBTQIA+”, on oluline, et see kaasamine oleks sisuline, mitte pelgalt formaalne. Paljud inimesed võivad kasutada akronüümi “LGBTQIA+”, kuid siiski mitte adresseerida intersoolisi inimesi või nende olukorda. Pinnapealne kaasamine võib tegelikkuses teha rohkem kahju kui kasu. Teisisõnu, kui lugu räägib näiteks seksuaalvähemustest, siis pole mõtet kasutada akronüümi LGBTQIA+ (või muud variatsiooni), sest lugu räägib ainult akronüümi esimesest kolmest tähest.
On tavaline, et intersoolisi inimesi pannakse ühte patta mittebinaarsete ja transsooliste inimestega. Kuigi osa intersoolisi inimesi võivad olla ka transsoolised või mittebinaarsed, on oluline neid mõisteid eristada. Intersoolisus viitab füüsilistele sootunnustele, transoolisus, sh mittebinaarsus, soolisele identiteedile ja need erisused väljenduvad inimese elus erinevat moodi. Näiteks loos seadusemuudatusest, mis mõjutab ainult transkogukonda, kuid mitte intersoolisi inimesi, või mis mõjutab intersoolisi inimesi teistmoodi kui transinimesi, peaksid need erinevused olema välja toodud. Tähelepanelikkus üksikasjade suhtes toob esile olulisi erinevusi nende mõistete vahel ja tagab korrektse kajastuse.