Mis on transtervishoid?

Transtervishoid, transspetsiifiline tervishoid või soolist üleminekut toetav tervishoid tähistab tervishoiuteenuseid, mida transinimesed võivad soovida või vajada spetsiifiliselt soolise üleminekuga seoses¹. WPATH-i (World Professional Association for Transgender Health ehk Ülemaailmne Transtervishoiuühing) tervishoiustandardi² järgi on transtervishoid multidistsiplinaarne tervishoiuvaldkond, mis võib individuaalsetest vajadustest olenevalt hõlmata

  • esmatasandi teenuseid (nt perearsti konsultatsioon soolist üleminekut toetavate teenuste teemal ja tervisekontrollid),
  • endokrinoloogilisi teenuseid (nt hormoonasendusravi, puberteedi edasilükkamine ja tervisekontrollid),
  • kirurgilisi teenuseid (konsultatsioonid, operatsioonid, järelravi ja tervisekontrollid),
  • psühhosotsiaalseid teenuseid (nt psühholoogiline nõustamine ja psühhoteraapia),
  • viljakusraviga seotud teenuseid (nt viljakuse säilitamine enne hormoonasendusravi),
  • logopeediaga seotud teenuseid (nt hääle feminiseerimine või maskuliniseerimine).

See, milliseid tervishoiuteenused transinimene võib vajada, on individuaalne ning sõltub inimese soolise ülemineku eesmärkidest ja vajadustest. Seega ei ole “ainuühte” operatsiooni või tervishoiuteenust, mida kõik transinimesed vajavad või kasutavad. Mis tähendab, et sooline üleminek ei võrdu üleminekut toetavate tervishoiuteenustega. 

Soolist üleminekut toetavad teenused võimaladavad transinimestel elada täisväärtusliku elu ja tunda mugavalt enda kehas. Seetõttu on ligipääs soolise üleminekuga seotud teenustele hädavajalik ning paljudel juhtudel on see ka elusid päästev. 

Praxis on 2024. aastal põhjalikult uurinud transtervishoiu olukorda Eestis ja vastav uuring on hea allikas, millele transtervishoiu kajastamisel toetuda.

Transtervishoiu kajastamine meedias

Tihtilugu kajastatakse transinimeste elusid meedias meditsiinikeskselt. Transinimesed on inimesed nagu paiksoolised inimesetki ning nende elu hõlmab palju rohkemat kui soolise üleminekuga seotud meditsiinilised protseduurid. Iga transinimese soolise ülemineku teekond on erinev ja see võib meditsiinilisi protseduure hõlmata, aga ei pruugi. Meditsiinitoimingud on isiklik ja keeruline teema, millest avalikuse ees rääkida. Hea reegel on hoiduda isiklikest küsimustest hormoonasendusravi, läbitud operatsioonide, anatoomia ja suguelundite kohta, kui see pole varem kokku lepitud ja tundlikult kajastatud ning tegu pole kindlapiirilise hariva eesmärgiga looga. Mõtle enne küsimist, kas sa küsiksid sama küsimust paiksooliselt inimeselt? Kui vastus on ei, siis on parem jätta see küsimus sinnapaika. 

Kaalu, kas seda infot saaks avada vähem isiklikus võtmes? Kas sama informatsiooni on võimalik edastada näiteks viidates uuringutele või küsides informatsiooni organisatsioonidest, mis tegelevad transõiguste huvikaitsega. 

Näide:
Üldise info jagamine hormoonasendusravi kättesaadavuse, mõjude ja kaalutud riskide kohta versus intervjueeritava isikliku meditsiiniajaloo kohta.

Enne transtervishoiuteemalise loo tegemist esita endale järgmised küsimused

  • Kas intervjueeritava isiklik meditsiiniajalugu on vajalik loo sõnumi edasi andmiseks?
  • Kas intervjueeritav tunneb ennast mugavalt oma meditsiiniajaloo jagamisel? Milliseid detaile on ta nõus jagama? Kas oled need detailid enne intervjuud kokku leppinud?
  • Kas oled enne loo avaldamist teinud kindlaks, millised on intervjueeritava piirid? Kui transinimene on öelnud, et ta ei soovi teatud teemast rääkida, siis ei ole seda teemat tarvis üldse puudutada, sealhulgas mitte mainida, et inimene ei soovi sellest rääkida.
  • Kas oled keskendunud ainult meditsiinilisele informatsioonile, mis on vajalik loo sõnumi edasi andmiseks? Jäta ülejäänu välja.

Hea näide transtervishoiu käsitlemisest meedias: Kuusik, Aet “Kuidas kohtleb riik trans-inimesi? Läbipaistmatu süsteem ja hinnanguid andvad spetsialistid“, Õhtuleht, juuni 2021

Depatalogiseerimine

Patologiseerimine on võte, mille kaudu näidatakse teatud inimesi või gruppe ebanormaalsetena, asetades nad hierarhiliselt madalamale tasemele meditsiini ja psühholoogia raamistikus³. Transinimeste ja transteemade depatologiseerimine tähendab seda, et transidentiteeti ei peeta haiguseks või vaimseks häireks, vaid normaalseks ja loomulikuks osaks inimese olemusest. 

Soolist üleminekut toetava tervishoiu depatologiseerimine on oluline samm transinimeste õiguste ja heaolu suunas Eestis. Selles protsessis mängib eriti tähtsat rolli meedia, kuna sellel on suur roll inimeste väärtuste ja vaadete kujundamises. Soovähemuste kujutamine meedias ei mõjuta ainult seda, kuidas teised neid näevad, vaid sellel on oluline osa ka selles, kuidas soovähemused ise ennast näevad. Kui kogu meediakajastus, mis ühte konkreetset gruppi puudutab, on kas puudulik või valdavalt negatiivne, siis sellel on tugev mõju inimese minapildile. Transkogukonna jaoks võimestav on selline meediakajastus, mis kujutab transinimeste tegelike kogemusi ja see aitab transsooliste inimeste ja transkogukonna heaolu parandada. 

Sooline identiteet ≠ anatoomia

Sooline identiteet tähistab inimese tunnetuslikku sugu ehk seda, kuidas inimene enda soolist olemist kogeb, tunnetab ja mõtestab suhtes soolise identiteedi kategooriatega, nagu mees, naine ja mittebinaarne. Inimese sooline identiteet võib, kuid ei pruugi kattuda talle sünnil määratud sooga.

Transteemade ja laiemalt sooteemade, iseäranis tervishoiuga seotud teemade kajastamisel tuleks mitte võrdsustada soolist identiteeti ja anatoomiat, näiteks suguelundeid. Lähtudes loo teemapüstitusest, mõelge, keda see teema täpselt puudutab: kas räägite naistest või kõigist inimestest, kellel on munasarjad ja/või kes võivad rasestuda; kas räägite meestest, või kõigist inimestest, kellel on eesnääre jne. Paljudel juhtudel on harilikud argikeelesõnad nagu “patsiendid” või ka lihtsalt “inimesed” kohane ja kaasav. Paljudel juhtudel saab rääkida munasarjaprobleemidest või eesnäärmehaigustest, ilma sooidentiteete mainimata. Mõtle läbi, kellele on sõnum suunatud ja keda sa kaasata tahad. 

Eeltoodu ei tähenda, et ei või öelda “mees” ja “naine”, vaid mõelda soopõhise kajastuse korral läbi, keda see teema mõjutab. Seksuaal -ja reproduktiivtervise teemadel kirjutades kasutatakse sageli sõnu “meeste tervis” ja “naiste tervis”, kuigi seksuaaltervis mõjutab kõiki inimesi, mitte ainult neid, kelle sooidentiteet on “mees” või “naine”. Abort, menstruatsioon, sünnitamine jne mõjutavad ka mittebinaarseid inimesi, transmehi ning intersoolisi inimesi ja välistav keelekasutus võib mõjuda tõrjuvalt. Võimaluse korral eelista sooneutraalset keelt. 

Sõnastuse “naiste tervis” või “meeste tervis” asemel võiks sobivuse korral rääkida seksuaal -või reproduktiivtervisest.

Soovitused sooteemadel kirjutamisel:

  1. Väldi soo võrdsustamist inimese anatoomiaga, sealhulgas reproduktiivorganitega, vaid lähtu lugu kirjutades inimese enesemääratlusest.
  2. Veendu, kas teema mõjutab ka transinimesi? Kui jah, siis kasuta sõnavara, mis kaasab ka neid. Näiteks abordist või menstruatsioonist rääkides on enamasti võimalik jätta sookategooriad mainimata ilma, et selgus kaotaks. Väldi selliste teemade kirjeldamist kui üksnes naistesse puutuvat teemat.
  3. Kui teema on komplekssem, kaalu eksperdi kaasamist. Rohkem teemal transsoolisus ja ekspertiis leiad siit.

 

¹Allikvere, E., Sepper, M., ja Arumetsa, S. (2024). Mida peaksin teadma LGBTQI+ inimeste kohta? – juhendmaterjal tervishoiutöötajatele. Mõttekoda Praxis

² Coleman, E., Radix, A. E., Bouman, W. P., Brown, G. R., De Vries, A. L., Deutsch, M. B.,  ja Arcelus, J. (2022). Standards of care for the health of transgender and gender diverse people, version 8. International Journal of Transgender Health, 23(sup1), S1-S259.

³ Aet Kuusik. (2023, 7. märts). Kuidas teha sõnadega kahju. Müürileht. Kasutatud 23.03.2024, https://www.muurileht.ee/kuidas-teha-sonadega-kahju/